Tahan Alaska malamuudiga näitustel käia. Malamuudid on nii armsad, tahan kindlasti ühte kutsikat Luise pesakonnast endale jätta. Mul ükskõik, et malamuudid kiires tempos ei jookse. Üks aasta hiljem ...

Mõte võistlustele Rootsi Östersundi minna tekkis umbes kaks kuud enne võistlust. Kennel Agirregoikoa oli nõus meile laenama Agirregoikoa Nilssonit Archile kõrvale. Otsustasime võistelda kahe koera kelguklassis. 

Siis, kui Luise Tšehhist võtsime...

Selles blogipostituses kirjutan... 

Eelmine blogipostitus lõppes sellega, et olin saanud veterinaarilt teate, et järgmise päeva jooksul tuleks Luiset kindlasti paaritada. Peast käis läbi sada mõtet ja paraku mitte just positiivsed, sest ma pidasin esimese mõttena ikka väga vähe tõenäoliseks, et saame tehtud koroonatestid, kätte tulemused, kõik korraldatud ja õigeks ajaks veel kohale. Seis tundus nutune. 😥

Esiti oli kutsikate plaan juba 2020a suvel, aga selle lükkasime COVIDi aja teadmatuse tõttu edasi. Mis tähendab, et isast hakkasin vaatama tänasest umbes 1,5 aastat tagasi. 

Luise on alati pidanud võistlema Siberi huskydega, sest kunagi pole tulnud tema klassi viite koera kokku. Võisteldud sai algselt jalgrattaveos. Erinevatest võistlusklassidest loe lähemalt II blogipostitusest.  

Kui Luise võtsime olime 100% malamuudiusku. Veokoeraspordiga tutvudes arvasime, et jääme Alaska malamuudi tõule truuks, aga nüüdseks on lisandunud meie perre üks üliaktiivne ning  suure spordipotentsiaaliga tööliini Siberi husky Archi. Luise esimene võistlus meie vastavastatud spordis oli 2019. a talvel suusaveos ja edasi jätkas rattaveos.