Sellist võistlust ei ole meie veokoeraspordi teekonnal veel olnud...Tuli ikka blogisse kirja panna, kunagi endal jälle huvitav lugeda. 😄 Kuivamaa hooajal teeb Hardi hetkel tõukerattal ühe koera klassi ja kahe koera klassi. Esialgne plaan oli meil selline: DS2: Senna, Bessu ja HardiDS1 R: Archi ja HardiDS2: Drogo, Electra ja Magdalena Registreerimisel arutasime pikalt, kuhu klassi mind panna, kas DS1 R või DS2. Hardi tahtis proovida kaheses klassis teist koerte kombinatsiooni ehk Sennat ja Bessut. Mulle oleks siis jäänud Drogo, kellel on veel üks väike „eripära“: kui kiirus langeb juba alla 25 km/h, kipub ta vahel traavi võtma. Seda me ei tahtnud ühese klassis võimendada, aga kuna ta on kaheses üks meie võimekamaid koeri, tahtsime just talle siiski võistluskogemust anda. Emastel oli just jooksuaeg tulemas, otsustasime sellegi poolest, et ikka DS2, et ehk mōne emasega ikka kokku saab panna ja no kui ei saa, siis ei võistle. Plaan oli Jõulumäel testida ja ma mõtlesin, et okei, sõidan selle DS2 ehk vahejuhtumiteta kuidagi ikka ära. Siis aga selgus, et avaneb ka DS1 R W klass. Mõtlesime ümber, et mina lähen ikkagi ühe koeraga ja Hardi oma varasema kombinatsiooniga. Nii testisime ka Jõulumäel ning kõik sujus kenasti. Ühe koeraga minek tundus kindlam mõte arvestades jooksukaid, turvalisem variant mulle, saab võistelda ja lisaks saab ise ka natuke trenni teha. Tegelikkus oli hoopis midagi muud. Oleme alles oma noori koeri tundma õppimas. Midagi ei ole veel päris väljakujunenud ehk katsetame, õpime ja töötame stabiilsuse suunas. Kõik ikka enese ja koerte arenguks.  Lõplikud stardid nägid välja nii: DS2: Bessu, Drogo ja HardiDS1 R M: Archi ja HardiDS1 R W: Senna ja Magdalena

Uskumatu, aga tõsi, juba kolmandad maailmameistrivõistlused on meil selja taga. Aeg veidi mõtiskleda saavutuste üle ja jagada reisimuljeid. 🥰 Kes lugeda ei viitsi, siis Hardi rääkis sarnastel teemadel ka Tre Raadios, mis järelkuulatav siin.

Üldiselt võistleb kuivamaa võistlustel härra Husk ehk Archi koos peremehe Hardi Riisiga ühe koera tõukeratta klassis. Kuna 2 nädalat enne võistlust ründas lahtine koer trennis Archit ja koerte rüseluse käigus sai Hardi hammustada nii, et tulemuseks sõrmeluu murd, siis edasise treenimise ja Balto Sügiskross pidin ise kavasse võtma. Teadsin, et rada tuleb füüsiliselt raske - suured tõusud ja laskumised.  

Tahan Alaska malamuudiga näitustel käia. Malamuudid on nii armsad, tahan kindlasti ühte kutsikat Luise pesakonnast endale jätta. Mul ükskõik, et malamuudid kiires tempos ei jookse. Üks aasta hiljem ...

Mõte võistlustele Rootsi Östersundi minna tekkis umbes kaks kuud enne võistlust. Kennel Agirregoikoa oli nõus meile laenama Agirregoikoa Nilssonit Archile kõrvale. Otsustasime võistelda kahe koera kelguklassis. 

Siis, kui Luise Tšehhist võtsime...

Selles blogipostituses kirjutan... 

Eelmine blogipostitus lõppes sellega, et olin saanud veterinaarilt teate, et järgmise päeva jooksul tuleks Luiset kindlasti paaritada. Peast käis läbi sada mõtet ja paraku mitte just positiivsed, sest ma pidasin esimese mõttena ikka väga vähe tõenäoliseks, et saame tehtud koroonatestid, kätte tulemused, kõik korraldatud ja õigeks ajaks veel kohale. Seis tundus nutune. 😥

Esiti oli kutsikate plaan juba 2020a suvel, aga selle lükkasime COVIDi aja teadmatuse tõttu edasi. Mis tähendab, et isast hakkasin vaatama tänasest umbes 1,5 aastat tagasi. 

Luise on alati pidanud võistlema Siberi huskydega, sest kunagi pole tulnud tema klassi viite koera kokku. Võisteldud sai algselt jalgrattaveos. Erinevatest võistlusklassidest loe lähemalt II blogipostitusest.  

Kui Luise võtsime olime 100% malamuudiusku. Veokoeraspordiga tutvudes arvasime, et jääme Alaska malamuudi tõule truuks, aga nüüdseks on lisandunud meie perre üks üliaktiivne ning  suure spordipotentsiaaliga tööliini Siberi husky Archi. Luise esimene võistlus meie vastavastatud spordis oli 2019. a talvel suusaveos ja edasi jätkas rattaveos.