Sellist võistlust ei ole meie veokoeraspordi teekonnal veel olnud...
Tuli ikka blogisse kirja panna, kunagi endal jälle huvitav lugeda. 😄
Kuivamaa hooajal teeb Hardi hetkel tõukerattal ühe koera klassi ja kahe koera klassi. Esialgne plaan oli meil selline:
DS2: Senna, Bessu ja Hardi
DS1 R: Archi ja Hardi
DS2: Drogo, Electra ja Magdalena
Registreerimisel arutasime pikalt, kuhu klassi mind panna, kas DS1 R või DS2. Hardi tahtis proovida kaheses klassis teist koerte kombinatsiooni ehk Sennat ja Bessut. Mulle oleks siis jäänud Drogo, kellel on veel üks väike „eripära“: kui kiirus langeb juba alla 25 km/h, kipub ta vahel traavi võtma. Seda me ei tahtnud ühese klassis võimendada, aga kuna ta on kaheses üks meie võimekamaid koeri, tahtsime just talle siiski võistluskogemust anda. Emastel oli just jooksuaeg tulemas, otsustasime sellegi poolest, et ikka DS2, et ehk mōne emasega ikka kokku saab panna ja no kui ei saa, siis ei võistle.
Plaan oli Jõulumäel testida ja ma mõtlesin, et okei, sõidan selle DS2 ehk vahejuhtumiteta kuidagi ikka ära. Siis aga selgus, et avaneb ka DS1 R W klass. Mõtlesime ümber, et mina lähen ikkagi ühe koeraga ja Hardi oma varasema kombinatsiooniga. Nii testisime ka Jõulumäel ning kõik sujus kenasti. Ühe koeraga minek tundus kindlam mõte arvestades jooksukaid, turvalisem variant mulle ja lisaks saab ise ka natuke trenni teha. Tegelikkus oli hoopis midagi muud.
Oleme alles oma noori koeri tundma õppimas. Midagi ei ole veel päris väljakujunenud ehk katsetame, õpime ja töötame stabiilsuse suunas. Kõik ikka enese ja koerte arenguks.
Lõplikud stardid nägid välja nii:
DS2: Bessu, Drogo ja Hardi
DS1 R M: Archi ja Hardi
DS1 R W: Senna ja Magdalena
Esimene start: tühi rehv ja kümme sekundit varu
Esimesena startis Hardi kahe koera tõukerattaklassis. Viis minutit enne starti avastas ta, et tõukerattal on esirehv tühi. Väike paanika, sahmimine ja kiire tegutsemine, klubikaaslaste abiga saime tõuksi vahetatud ning Hardi jõudis starti umbes kümme sekundit enne minekut.
Tõenäoliselt ei mõjunud kogu see sagimine Bessule ja Drogole just kõige paremini, sest poisid jooksid oma potentsiaalist ikka väga palju allpool. 😄 Muidugi läks Hardi rajale ka trennitõuksiga, aga nii suurt vahet see nüüd ka ei tee.
Wiiii...fun
Lõpptulemuseks 5. koht ja aeg, mis alla igasuguse arvestuse. 🙈 Nende poiste võimekust arvestades oli see omaette nali. 😅 Aga midagi teha ei ole, stabiilsus ongi see, mille suunas me praegu töötame. Bessu ja Drogo võivad joosta ideaalselt, aga võivad vabalt ka lihtsalt rajal chillida. Oleneb päevast. Sellepärast oli meil alguses plaanis proovida ka teist paari. Treening ja võistlus on lihtsalt nii erinevad, et ei saa trennist täielikku pilti kätte.
Senna kolmas soolosõit ja minu lend üle tõukeratta
Pea juba laiali otsas. 😄🙈
Teisena startisin mina Sennaga. Senna jaoks oli see alles kolmas kord olla üksi tõukeratta ees. Algus oli veidi kõhklev, aga üldiselt jooksis ta normaalselt. Võrreldes oma isa Archiga oli see veidi rahulikum kulgemine. 😄 Mäest üles tõmbas ta väga tublisti ja esimesel laskumisel oli küll natuke ebalev, aga siiski täiesti okei.
Siis tuli teine järsem laskumine. Senna hakkas justkui minema, aga tõmbas siis täiesti seisma. Mina lendasin üle tõukeratta. 🙃
Tagantjärele tarkusena oleksin pidanud sinna laskumisse rahulikumalt minema, aga läksin liiga julgelt, umbes nagu Archiga. Kahjuks (?) kardan mina ainult kurve, mitte laskumisi. 😂 Pärast kukkumist ei soovinud Senna minuga enam koostööd teha, kuigi ma ei teinud kukkumise peale mingit häält ja olin ise täiesti rahulik. Nii me siis jalutasime, seisime ja vaatasime, kuidas teised võistlejad rajal meist mööda lähevad.
Mõni aeg pärast sõitu hakkas mul veel pea valutama ja iiveldas. Korraks mõtlesin, et kas nüüd on peapõrutus ka veel lisaks, aga õnneks sain peagi aru, et mind kimbutas hoopis muu mure. Selgus ka, et parema käe ranne sai kukkumisel ikka päris korralikult kannatada. Nüüd hoian ortoosi peal. Üheksakuuse põnniga on sellises seisus küll päris keeruline kodus toimetada, aga mis sa teed, tuleb leidlik olla.
Kui vahetult pärast võistlust mõtlesin, et never again ma selle tõukeratta peale lähen, siis praeguseks on mõtted juba teised.😁
Rajal nägime ka Jazzi ja Geiri
Meist tuhisesid rajal mööda Jazz ja Geir. Arvestades, et Geir jooksis emase huskyga, mitte open klassi koeraga, tehti väga hea aeg.
Archi ja Hardi tegid oma töö ära
Archi ja Hardi tegid DS1 R M klassis tavapärase võistlussõidu ning tulemuseks tuli 3. koht. 🥉
Kaotustest õpib kõige rohkem
Oma esimesi starte tegevatelt noortelt koertelt ei saa kohe stabiilsust oodata. Me alles õpime neid tundma ja nemad õpivad meid ning võistlusolukordi. Eks kaotustest ja keerulistest sõitudest õpibki kõige rohkem. Pärast minu matka Sennaga tegi Hardi veel tiiru Archi ja Sennaga koos ja siis õnneks pärast ebalevat algust jooksis Senna siiski kenasti isaga vedades lõpuni.
Järgmisel nädalal ootab ees EDC etapp. Vahepeal mõtlesime juba, et võtame lihtsalt loosi, kes koertest lähevad, aga pärast mõningast järelemõtlemist vist päris nii ikka ei tee. 😄
Selline sai siis meie ettevalmistus ja Baltosprindi võistlus sel aastal. Siit saab ainult paremaks minna. 😅 Ja läheb ka! 😉
Täname võistluse korraldustiimi Baltospordist!
Suurimad tänud meie tugisüsteemile, tänu kellele saame kogu perega erinevatel võistlustel käia ja ka koju jäävad koerad on hoitud, jalutatud ja mängitatud! ❤️
Add comment
Comments